Blogi

Esimene aasta kadetina (U17 vanuseklass) on olnud küllaltki tihe ja võrreldes eelmise aastaga muutus oluliselt nii ettevalmistus kui ka võistlustel osalemine.

Arvatavasti siit ka põhjus, miks veidi unarusse on jäänud blogipostituste tegemine oma veebilehele. Loodetavasti olen ma nüüd juba enam-vähem kohanenud ja edaspidi tegutsen ka siin veidi usinamalt.

Vehklemise osas lisandusid sügisesest ühistreeningud Tallinna Spordikooli vehklemisrühmaga ning mõni aeg tagasi hakkasin osalema ka meeste koondise treeningutel.

Kuna tihedama vehklemisgraafiku tõttu on sel hooajal jäänud vähemaks jooksu ja ujumistreeningute maht, siis oma keha eest hoolitsemise ja vigastuste ennetamise eesmärgil olen nõu küsinud füsioterapeutidelt ning proovinud tegutseda vastavalt saadud soovitustele.

Võistlemise poole pealt olen septembrist veebruarini teinud rohkem starte kui eelmisel hooajal sama perioodi jooksul ning turniiride ja võistluste tase on ka tunduvalt kõrgem olnud. Kui eelmisel hooajal osalesin sel perioodil üheksal võistlusel, siis sel hooajal olen võistelnud juba kolmeteistkümnel võistlusel.

Ning hooaeg ei ole veel kaugeltki läbi – ees on veebruari lõpus Itaalias, Foggias toimuvad Euroopa meistrivõistlused ning aprilli alguses Poolas, Torunis toimuvad Maailmameistrivõistlused.

EM ettevalmistslaagri teeme Eesti koondisega Haapsalus ning MM-i eelse ettevalmistuslaagri teeme Rootsis.

 

Suvi on möödunud kiirelt – olen saanud puhata nii aktiivselt kui ka vähem aktiivsemalt ning samuti olen saanud ka igati korralikult trenni teha ja uueks hooajaks põhja laduda.

This slideshow requires JavaScript.

Sel suvel veetsin erinevates laagrites koguni 5 nädalat ning osalesin ka kahel kontrollvõistlusel.

Hooaja esimene laager sai peetud juba traditsiooniliselt Soomes, Asinsaarel, kus värskes õhus viiakse läbi nii üldkehalise treeninguid kui ka vehklemist.

Peale Soome laagrit tegime mõned ettevalmistavad treeningud Mustamäe vehklemissaalis ja Sütiste metsas, et Tuksi laagris ees ootavaid koormusi paremini taluda.

Pea kahe nädalane Tuksi laager suunatud valdavalt üldkehalisele ettevalmistusele, kuid vaikselt alustasime seal juba ka erialaste harjutustega ning paaril korral saime ka vehklemisrajale. Tuksi laager oli füüsiliselt väljakutseid esitav, kuid sel aastal tegi koormuste talumise keerulisemaks muidugi kuumus. Aga ka herilased 🙂

Peale Tuksi laagrit sain päevaks koju, et vahepeal trenniriideid pesta ning seejärel ootas mind juba nädalane vehklemislaager Budapestis. Treeningud toimusid spordiklubi Vasas treeningkompleksis, kus lisaks suurepärastele vehklemistingimustele, tegid oma treeninguid kohalikud jalgpallurid, korvpallurid ja kergejõustiklased. Suur kompleks koos paljude võimalustega.

Treeningud olid oma mahult laagris küllaltki pikad – põhimõtteliselt veetsime terve päeva vehklemissaalis. Samas olid treeningud aga väga huvitavad ning inimesed väga sõbralikud ja täis positiivset energiat, mis aitas igast treeningust maksimumi võtta.

Peale Budapesti laagrit saime võistluspraktikat Eestis, Haapsalus peetud Valge Daami vehklemisturniirilt, mis sel aastal oli meeldivalt osalejaterohke – mehi oli vehklemisrajal koguni 61.

Laagrisuve lõpetasin samuti juba traditsiooniliseks kujuneva Viljandi vehklemislaagriga, kus vehklemise osakaal oli juba nii suur, et nädalaga tegime rohkem vehklemisharjutusi kui mõned terve kuuga.

Kindlasti oli raske ja vahepeal isegi väga raske, kuid koos maailma parimate trennikaaslastega leiab endast alati jõudu ja energiat, et kõik vajalik saaks korralikult tehtud.

Aitäh kõigile, kellega õnnestus sel suvel laagrites koos treenida!

 

 

Laupäeval, 19. mail Sõle spordikeskuses toimunud Eesti U14 vanuseklassi Eesti meistrivõistlustel asusid Eesti mesitritiitli nimel heitlusse 39 noormeest.

Enesetunne oli hommikul hea ning alagrupi esimeste kohtumistega sain kinnitust, et ka vehklemisrajal asjad sujuvad – viiel vastasel õnnestus mulle kambapeale sooritada kokku vaid 4 torget.

Samas teadsin, et alagrupi edust ei tohi lasta ennast uinutada ning teises ringis tuleb hoida samasugust keskendumist igas kohtumises.

Esimese ringi vastase, Artur Borovikiga kohtusin võistlusrajal esimest korda. Teadsin, et tegemist on väiksema kogemustepagasiga vehklejaga, kuid sellele vaatamata tahtsin näidata head vehklemist – seda nii oma järgmisi matše silmas pidades kui ka austusest vastase vastu. Kui mõnikord olen võtnud matše alguses liiga kergelt, siis hiljem, järgmiste vastastega on mul olnud keeruline tagasi õigesse rütmi saada. Seega proovisin anda endast tol hetkel parimat ning see andis tulemusena 15:2 võidu ning pääsu järgmisse ringi.

Teine vastane oli juba kasvult suurem ja veidi kogenum kui minu esimene vastane – Ott Allik Tartu Kalevist. Seega oli oodata, et ega ühtegi torget mulle kergelt ei anta. Matš oligi juba tunduvalt võitluslikum, kuid siiski suutsin oma paremuse välja vehelda seisuga 15:8.

Veerandfinaalis tuli mulle vastu Daniel Ait vehklemisklubist SBSK Draakon, kes eelnevalt oli võitnud mu klubikaaslast Jan Joonast. Danieliga olin ma juba varasemalt mitmeid kordi vehelnud nii alagrupiringis, play-off tabelis kui ka võistkonnavõistlustel. Seega oli mul mingi ettekujutus olemas, mida rajal tegema pean. Suures plaanis minu esialgne plaan toimis ning 15:9 võiduga liikusin edasi poolfinaali.

Poolfinaalis kohtusin järjekordse Tartu Kalevi vehkleja, Ivan Kleštšiniga. Kuigi ka temaga olin ma mõned korrad varasemalt kohtunud, siis need korrad olid nii kaua aega tagasi, et nii tema kui ka minu vehklemine on vahepeal ikka tunduvalt muutunud. Nii nagu ikka, alustasin torge torge haaval oma ülesande lahendamist ning lõpptulemusena andis see mulle 15:8 võidu ning koha finaalis.

Finaalis kohtusin juba vana hea tuttavaga vehklemisrajalt – Erik Tobiasega oleme aastate jooksul palju kohtunud ning tegemist on kahtlemata  väga hea vehklejaga, kes ka Eesti reitingus asub teisel positsioonil. Kuna viimati kohtusin temaga isegi kaks päeva varem Neljapäevakute Karikasarja XXXV etapi poolfinaalis ning siis tuli mul tunnistada tema 14:15 paremust, siis teadsin, et ees ootab korralik võitlus. Rajale läksin väga keskendunult ning teadsin täpselt, kuidas ma alustama pean. Võib öelda, et plaan toimis ning kohe alguses sain suhteliselt kiire 5:1 eduseisu. Teadsin, et kui annan Erikule võimaluse, siis ta kindlasti kasutab võimalust ning võib kohtumisse pöörde tuua. Seetõttu proovisin vehelda nii targalt ja distsiplineeritult kui võimalik. Tasuks 15:8 finaalivõit ja minu esimene individuaalne Eesti meistritiitel!

This slideshow requires JavaScript.

 

Tegelikult ega ma kohe ei mõelnudki, et see mul esimene oli aga kui õnnitlejate seast keegi küsis, et mitmes see mulle juba on, siis alles hakkasin mõtlema selle peale. Nii nagu juba kuskil mainisin, siis kuidagi sattus jah nii, et enne õnnestus mul võita kaks Põhjamaade meistritiitlit ja alles seejärel individuaalne Eesti meistritiitel. Vehklemistreeningutega olin ma selleks ajaks juba tegelenud 7 aastat.

Kuskilt lugesin, et iga päev tuleks tähistada väikseid võite ning küll siis tulevad ka suured võidud. Laupäeval sain tähistada taaskord ühte pisikest, kuid väga tähtsat võitu.

Tulemused: 

Galerii võistlustest

 

Pühapäeval, 22. aprillil osalesin Audentese spordikeskuses toimunud viievõistlejate “Lootuste Karika” etapil, mis oli ühtlasi ka Eesti noorte meistrivõistlusteks.

Minu auhinnaks –  Eesti noorte meistrivõistluste hõbe!

Kavas oli ujumine ning laser-jooks. Ehk siis kui tavapäraselt olin ma osalenud võistlustel, kus kõik kolm ala võisteldakse eraldi, siis nüüd tuli peale ujumist joosta ja siis vahepeal tiirus laser-relvast laskmas käia.

Ujumisega ma väga rahule jääda ei saa – kuigi aeg oli umbes sama, mis märtsi keskel kooli võistlustel ujutud isiklik rekord, siis sel korral ebaõnnestus mul pööre täielikult ja sinna läks päris korralikult aega kaduma.

Laser-jooksust ei osanud ma väga midagi oodata, sest seda ala tegin ma päris esimest korda. Isegi harjutanud olin vaid korra.

Laskejooksu distants oli 1200 m (3x 400 m, laskmine 3x 5 lasku 7 m distantsilt). Laskmises tuli tabada  5 lasku märklaua keskele, milleks maksimaalselt oli aega  50 sekundit. Kui 5 lasku olid täpselt sooritatud, võis edasi joosta. Laskude arv ei olnud piiratud. 50 m jooks, laskmine, 400 m jooks, laskmine, 400 m jooks, laskmine, 350 m jooks.

Kui jooksmine oli mul enam vähem korras ja ajaga väga nuriseda ei oska, siis laskmine ebaõnnestus mul ikka päris korralikult. Samas ei olegi võib-olla ebaõnnestumine päris õige sõna, sest see tähendaks justkui oleks mul olnud lootust õnnestuda. Paraku on aga üldteada tõsiasi see, et kui sa üks kõik mis oskuste arendamisse aega ja energiat ei pühenda, siis ei ole ka arengut ega tulemust. Sama on olnud ka minu laskmisega, sest kahjuks pole ma osanud leida piisavalt võimalusi seda harjutada.

Kui ma ujumises olin oma vanuseklassi kiireim ning ka puhta jooksu aeg oli parim, siis võrreldes võitjaga kulutasin ma kolmes tiirus laskmisele kokku 41 sekundit rohkem aega.

Seega on minu olukord suhteliselt lihtne – pole vaja väga pead murda, mida oleks vaja teha et järgmine kord tulemus parem oleks. Harjutada, harjutada, harjutada!

Peab tunnistama, et võistluse formaat oli väga huvitav ja mulle see väga meeldis. Loodetavasti õnnestub sellistel võistlustel ka edaspidi osaleda.

#temaonmarkus #võidutorge #modernpentathlon #swim #run #laserrun #uipm #youthsports #eestikad #eesti100 #unlimitedyou

 

This slideshow requires JavaScript.

Enne Barcelona etappi  olin sel hooajal osalenud juba kolmel U14 Euroopa karikaetapil – Helsingis, Tallinnas ja Valencias ning kuidagimoodi olin suutnud kõik need etapid ka võita.

This slideshow requires JavaScript.

Jah, võita on raske aga võidu kordamine on veelgi raskem. 

Barcelona etapil olid kohal kõik Hispaania tugevad vehklejad, kellega mul oli kõvasti madistamist juba Valencias.

Sel korral oli turniiri süsteem selline, et laupäeva õhtul toimusid alagrupiringid (veheldi 2 alagrupiringi) ning pühapäeva hommikul alustati play-off turniiriga.

Alagrupiturniir läks hästi – alistasin mõlemas ringis kõik oma vastased. Positiivse poole pealt võib välja tuua asjaolu, et Valencia etapi finaalivastase alistasin alagrupis koguni 5:0. Samas sain ka vajaliku äratuse teise alagrupiringi viimases kohtumises, kui 4:2 eduseisul kaotasin keskendumise ning vastasel õnnestus viigistada. Matši võidutorke tegin siiski mina.

Ma ei tea, mida teha…

Teise päeva teises kohtumises läksin kokku noormehega, kellega olin vastamisi ka Valencias ning tol korral seadsin ise ennast kohe matši alguses väga ebamugavasse olukorda. Sel korral teadsin, mida oodata ning vastavalt eelnevale kogemusele valisin ka taktika.

Matši alguses tuli muidugi kõvasti kannatada aga ma olin suhteliselt kindel, et varem või hiljem teeb ta täpselt seda, mida eelmiselgi korral. Mul tuli lihtsalt teda veidi õrritada ning olla valmis tema tegevuseks.

Sel korral õnnestus kõik nagu plaanitud ning minu võidunumbrid olid 15:3

8 parema hulgas tuli mulle vastaseks aga uus noormees, kellega ma varasemalt polnud kohtunud – Jorge Ibanjes Martin. Noormees vehkleb relvaga, millel nö prantsuse käepide – meil Eestis aga on selliseid vehklejaid pigem vähe.

Kohtumine algas minu jaoks kohutavalt – surusin vastast, olin aktiivne, kutsusin teda välja ning see ka õnnestus. Võtan vastase tera maha ja lähen torkesse, kuid põleb ainult tema tuli. Kogu aeg tundsin, et justkui oleks võinud ka minu torge olla aga ikkagi põles ainult vastase torge. Ja ma ei saa aru, kust ja kuidas ta mulle pihta saab. Selliselt veheldes läksin pausile 1:5 kaotusseisust. Ja ma tõesti ei teadnudki, mida teda. Pausilt minnes, leppisime treeneriga kokku, et teist kolmandikku alustan rahulikumalt ning annan ka vastasele võimaluse eksimiseks.

Kohanemine

Kuigi teise kolmandikuga mul matši murrangut ei õnnestunud tuua ning pausile läksin 5:10 kaotusseisus, siis need neli torget, mis sain kolmandikul tehtud, andsid mulle infot, mille peale ma peaksin hoopis vehklema hakkama.

Kolmandaks kolmandikuks valisingi hoopis teise taktika ning see ka toimis. Kuigi lõpp oli väga pingeline ja närvesööv, siis lõpuks õnnestus mul kohtumine võita seisuga 15:12.

Poolfinaal

Poolfinaalvastaseks oli Daniel Jeun Valenzuela, kellega ma kohtusin ka Valencias. Kui eelmisel korral sain ma tema vastu vaid ühetorkelise võidu, siis sel korral suutsin oma vastasest parem olla seisuga 15:10.

Finaal

Barcelona finaal oli korduskohtumine Valencia finaalist. Kuigi laupäeva õhtu esimeses ringis olin ma temast 5:0 parem olnud, siis teadsin, et alahinnata ma teda ei tohi. Tegemist on kohalike suure lemmiku ning hea vehklejaga, kes laupäevasest kaotusest kindlasti omad järeldused oli teinud.

Finaalkohtumina algaski väga tasavägiselt ning oli kohe aru saada, et noormehe valmisolek matšiks oli hoopis korralikum. Matši keskel õnnestus mul siiski edu sisse vehelda ning seda vaikselt ka suurendada.

Matš lõppes sel korral minu 15:9 võiduga.

Sellega saavutasin juba neljanda U14 Euroopa karikaetapi võidu sel hooajal.

TULEMUSED

GALERII