Blogi

Eesti MV U14 vanuseklassi epees

Laupäeval, 19. mail Sõle spordikeskuses toimunud Eesti U14 vanuseklassi Eesti meistrivõistlustel asusid Eesti mesitritiitli nimel heitlusse 39 noormeest.

Enesetunne oli hommikul hea ning alagrupi esimeste kohtumistega sain kinnitust, et ka vehklemisrajal asjad sujuvad – viiel vastasel õnnestus mulle kambapeale sooritada kokku vaid 4 torget.

Samas teadsin, et alagrupi edust ei tohi lasta ennast uinutada ning teises ringis tuleb hoida samasugust keskendumist igas kohtumises.

DSC_1608.JPG

Esimese ringi vastase, Artur Borovikiga kohtusin võistlusrajal esimest korda. Teadsin, et tegemist on väiksema kogemustepagasiga vehklejaga, kuid sellele vaatamata tahtsin näidata head vehklemist – seda nii oma järgmisi matše silmas pidades kui ka austusest vastase vastu. Kui mõnikord olen võtnud matše alguses liiga kergelt, siis hiljem, järgmiste vastastega on mul olnud keeruline tagasi õigesse rütmi saada. Seega proovisin anda endast tol hetkel parimat ning see andis tulemusena 15:2 võidu ning pääsu järgmisse ringi.

Teine vastane oli juba kasvult suurem ja veidi kogenum kui minu esimene vastane – Ott Allik Tartu Kalevist. Seega oli oodata, et ega ühtegi torget mulle kergelt ei anta. Matš oligi juba tunduvalt võitluslikum, kuid siiski suutsin oma paremuse välja vehelda seisuga 15:8.

Veerandfinaalis tuli mulle vastu Daniel Ait vehklemisklubist SBSK Draakon, kes eelnevalt oli võitnud mu klubikaaslast Jan Joonast. Danieliga olin ma juba varasemalt mitmeid kordi vehelnud nii alagrupiringis, play-off tabelis kui ka võistkonnavõistlustel. Seega oli mul mingi ettekujutus olemas, mida rajal tegema pean. Suures plaanis minu esialgne plaan toimis ning 15:9 võiduga liikusin edasi poolfinaali.

Poolfinaalis kohtusin järjekordse Tartu Kalevi vehkleja, Ivan Kleštšiniga. Kuigi ka temaga olin ma mõned korrad varasemalt kohtunud, siis need korrad olid nii kaua aega tagasi, et nii tema kui ka minu vehklemine on vahepeal ikka tunduvalt muutunud. Nii nagu ikka, alustasin torge torge haaval oma ülesande lahendamist ning lõpptulemusena andis see mulle 15:8 võidu ning koha finaalis.

Finaalis kohtusin juba vana hea tuttavaga vehklemisrajalt – Erik Tobiasega oleme aastate jooksul palju kohtunud ning tegemist on kahtlemata  väga hea vehklejaga, kes ka Eesti reitingus asub teisel positsioonil. Kuna viimati kohtusin temaga isegi kaks päeva varem Neljapäevakute Karikasarja XXXV etapi poolfinaalis ning siis tuli mul tunnistada tema 14:15 paremust, siis teadsin, et ees ootab korralik võitlus. Rajale läksin väga keskendunult ning teadsin täpselt, kuidas ma alustama pean. Võib öelda, et plaan toimis ning kohe alguses sain suhteliselt kiire 5:1 eduseisu. Teadsin, et kui annan Erikule võimaluse, siis ta kindlasti kasutab võimalust ning võib kohtumisse pöörde tuua. Seetõttu proovisin vehelda nii targalt ja distsiplineeritult kui võimalik. Tasuks 15:8 finaalivõit ja minu esimene individuaalne Eesti meistritiitel!

This slideshow requires JavaScript.

 

Tegelikult ega ma kohe ei mõelnudki, et see mul esimene oli aga kui õnnitlejate seast keegi küsis, et mitmes see mulle juba on, siis alles hakkasin mõtlema selle peale. Nii nagu juba kuskil mainisin, siis kuidagi sattus jah nii, et enne õnnestus mul võita kaks Põhjamaade meistritiitlit ja alles seejärel individuaalne Eesti meistritiitel. Vehklemistreeningutega olin ma selleks ajaks juba tegelenud 7 aastat.

DSC_1129

Kuskilt lugesin, et iga päev tuleks tähistada väikseid võite ning küll siis tulevad ka suured võidud. Laupäeval sain tähistada taaskord ühte pisikest, kuid väga tähtsat võitu.

Tulemused: 

Galerii võistlustest

 

“Lootuste Karika” etapp ja Eesti noorte MV

Pühapäeval, 22. aprillil osalesin Audentese spordikeskuses toimunud viievõistlejate “Lootuste Karika” etapil, mis oli ühtlasi ka Eesti noorte meistrivõistlusteks.

Minu auhinnaks –  Eesti noorte meistrivõistluste hõbe!

Kavas oli ujumine ning laser-jooks. Ehk siis kui tavapäraselt olin ma osalenud võistlustel, kus kõik kolm ala võisteldakse eraldi, siis nüüd tuli peale ujumist joosta ja siis vahepeal tiirus laser-relvast laskmas käia.

Ujumisega ma väga rahule jääda ei saa – kuigi aeg oli umbes sama, mis märtsi keskel kooli võistlustel ujutud isiklik rekord, siis sel korral ebaõnnestus mul pööre täielikult ja sinna läks päris korralikult aega kaduma.

Laser-jooksust ei osanud ma väga midagi oodata, sest seda ala tegin ma päris esimest korda. Isegi harjutanud olin vaid korra.

Laskejooksu distants oli 1200 m (3x 400 m, laskmine 3x 5 lasku 7 m distantsilt). Laskmises tuli tabada  5 lasku märklaua keskele, milleks maksimaalselt oli aega  50 sekundit. Kui 5 lasku olid täpselt sooritatud, võis edasi joosta. Laskude arv ei olnud piiratud. 50 m jooks, laskmine, 400 m jooks, laskmine, 400 m jooks, laskmine, 350 m jooks.

Kui jooksmine oli mul enam vähem korras ja ajaga väga nuriseda ei oska, siis laskmine ebaõnnestus mul ikka päris korralikult. Samas ei olegi võib-olla ebaõnnestumine päris õige sõna, sest see tähendaks justkui oleks mul olnud lootust õnnestuda. Paraku on aga üldteada tõsiasi see, et kui sa üks kõik mis oskuste arendamisse aega ja energiat ei pühenda, siis ei ole ka arengut ega tulemust. Sama on olnud ka minu laskmisega, sest kahjuks pole ma osanud leida piisavalt võimalusi seda harjutada.

Kui ma ujumises olin oma vanuseklassi kiireim ning ka puhta jooksu aeg oli parim, siis võrreldes võitjaga kulutasin ma kolmes tiirus laskmisele kokku 41 sekundit rohkem aega.

Seega on minu olukord suhteliselt lihtne – pole vaja väga pead murda, mida oleks vaja teha et järgmine kord tulemus parem oleks. Harjutada, harjutada, harjutada!

Peab tunnistama, et võistluse formaat oli väga huvitav ja mulle see väga meeldis. Loodetavasti õnnestub sellistel võistlustel ka edaspidi osaleda.

#temaonmarkus #võidutorge #modernpentathlon #swim #run #laserrun #uipm #youthsports #eestikad #eesti100 #unlimitedyou

 

This slideshow requires JavaScript.

U14 Euroopa KV etapp Barcelonas

Enne Barcelona etappi  olin sel hooajal osalenud juba kolmel U14 Euroopa karikaetapil – Helsingis, Tallinnas ja Valencias ning kuidagimoodi olin suutnud kõik need etapid ka võita.

This slideshow requires JavaScript.

Jah, võita on raske aga võidu kordamine on veelgi raskem. 

Barcelona etapil olid kohal kõik Hispaania tugevad vehklejad, kellega mul oli kõvasti madistamist juba Valencias.

Sel korral oli turniiri süsteem selline, et laupäeva õhtul toimusid alagrupiringid (veheldi 2 alagrupiringi) ning pühapäeva hommikul alustati play-off turniiriga.

Alagrupiturniir läks hästi – alistasin mõlemas ringis kõik oma vastased. Positiivse poole pealt võib välja tuua asjaolu, et Valencia etapi finaalivastase alistasin alagrupis koguni 5:0. Samas sain ka vajaliku äratuse teise alagrupiringi viimases kohtumises, kui 4:2 eduseisul kaotasin keskendumise ning vastasel õnnestus viigistada. Matši võidutorke tegin siiski mina.

Ma ei tea, mida teha…

Teise päeva teises kohtumises läksin kokku noormehega, kellega olin vastamisi ka Valencias ning tol korral seadsin ise ennast kohe matši alguses väga ebamugavasse olukorda. Sel korral teadsin, mida oodata ning vastavalt eelnevale kogemusele valisin ka taktika.

Matši alguses tuli muidugi kõvasti kannatada aga ma olin suhteliselt kindel, et varem või hiljem teeb ta täpselt seda, mida eelmiselgi korral. Mul tuli lihtsalt teda veidi õrritada ning olla valmis tema tegevuseks.

Sel korral õnnestus kõik nagu plaanitud ning minu võidunumbrid olid 15:3

8 parema hulgas tuli mulle vastaseks aga uus noormees, kellega ma varasemalt polnud kohtunud – Jorge Ibanjes Martin. Noormees vehkleb relvaga, millel nö prantsuse käepide – meil Eestis aga on selliseid vehklejaid pigem vähe.

Kohtumine algas minu jaoks kohutavalt – surusin vastast, olin aktiivne, kutsusin teda välja ning see ka õnnestus. Võtan vastase tera maha ja lähen torkesse, kuid põleb ainult tema tuli. Kogu aeg tundsin, et justkui oleks võinud ka minu torge olla aga ikkagi põles ainult vastase torge. Ja ma ei saa aru, kust ja kuidas ta mulle pihta saab. Selliselt veheldes läksin pausile 1:5 kaotusseisust. Ja ma tõesti ei teadnudki, mida teda. Pausilt minnes, leppisime treeneriga kokku, et teist kolmandikku alustan rahulikumalt ning annan ka vastasele võimaluse eksimiseks.

Kohanemine

Kuigi teise kolmandikuga mul matši murrangut ei õnnestunud tuua ning pausile läksin 5:10 kaotusseisus, siis need neli torget, mis sain kolmandikul tehtud, andsid mulle infot, mille peale ma peaksin hoopis vehklema hakkama.

Kolmandaks kolmandikuks valisingi hoopis teise taktika ning see ka toimis. Kuigi lõpp oli väga pingeline ja närvesööv, siis lõpuks õnnestus mul kohtumine võita seisuga 15:12.

Poolfinaal

Poolfinaalvastaseks oli Daniel Jeun Valenzuela, kellega ma kohtusin ka Valencias. Kui eelmisel korral sain ma tema vastu vaid ühetorkelise võidu, siis sel korral suutsin oma vastasest parem olla seisuga 15:10.

Finaal

Barcelona finaal oli korduskohtumine Valencia finaalist. Kuigi laupäeva õhtu esimeses ringis olin ma temast 5:0 parem olnud, siis teadsin, et alahinnata ma teda ei tohi. Tegemist on kohalike suure lemmiku ning hea vehklejaga, kes laupäevasest kaotusest kindlasti omad järeldused oli teinud.

Finaalkohtumina algaski väga tasavägiselt ning oli kohe aru saada, et noormehe valmisolek matšiks oli hoopis korralikum. Matši keskel õnnestus mul siiski edu sisse vehelda ning seda vaikselt ka suurendada.

Matš lõppes sel korral minu 15:9 võiduga.

Sellega saavutasin juba neljanda U14 Euroopa karikaetapi võidu sel hooajal.

TULEMUSED

GALERII

 

 

 

Vehklemismaraton – Junioreiden Suurkilpailut XXXV

24.-25. märtsini osalesin Soomes Espoos toimunud vehklemisvõistlusel “Junioreiden Suurkilpailut XXXV”, mis oma süsteemi poolest on üks suur vehklemismaraton – turniiri alustatakse kõige noorema vanuseklassiga (U10) ning iga vanuseklassi parimad (umbes 40%) pääsevad jätkama järgmises vanuseklassis.

Kuna mina kuulun U14 vanuseklassi (osalejaid oli registreeritud 40), siis alustasin oma võistlust laupäeva lõunal. Alagrupiturniiri läbisin kõikide võitudega ning põhitabelis jagasin koos Erik Tobiasega esimest asetust.

Esimese ringi olin ma vaba ning seejärel kohtusin Haapsalust pärit noore ja igati toreda vehkleja Ken Keiro Sildega, kes vaatamata oma noorusele näitab üles igati korralikku ja võitluslikku vehklemist. Selle kohtumise võidust piisas mulle juba ka järgmisesse vanuseklassi pääsemiseks.

Kadettide vanuseklassi turniir, kus osalejaid  55, algas meil pühapäeva hommikul kell 9 ning alagrupiringis pidin tunnistama kahe vehkleja paremust – 2:5 kaotasin Henrik Priimäele, kes kuulub Eesti kadettide võistkonda ning seisuga 3:5 jäin alla Soome kadettide koondisesse kuulunud Tuomas Ojalale.

Põhitabelisse sain selle tulemusega 17. asetuse. Play-off tabelis tuli mul 64 sees vastamisi minna klubikaaslase, esimest aastat U14 vanuseklassi kuuluva Nikita Šitikoviga, kes on viimasel hooajal kõvasti arenenud ning võtab vehklemistreeninguid ja võistlusi väga tõsiselt. Kindlasti ei tohtinud ma vastast alahinnata. Soovist noorele klubikaaslasele ka eeskuju näidata, võtsin kohtumist igati tõsiselt ja keskendunult – tulemuseks küll 15:3 võit minule, kuid loodetavasti õnnestus ka vastasel sellest kohtumisest üht-teist positiivset oma kogemustepagasisse lisada.

Järgmises ringis läksin aga vastamisi juba hoopis võrdsema vastasega – Eesti U14 vanuseklassis teisel-kolmandal positsioonil oleva vehkleja Valentin Altuniniga. Matši alguses sai veidi parema mineku vastane ning esimese minuti järel juhtis Valentin mind seisuga 3:1. Samas sain esimeste olukordadega torkeid sisse saades olulist infot, mis aitas mul paika panna oma järgneva strateegia, mis toimis suures plaanis terve kohtumise lõpuni. Lõpptulemusena sain 15:7 võidu, mis viis mind järgmisesse vanuseklassi.

Juunioride vanuseklassi (U20) vehklejad on juba oma kehaliste võimete poolest tunduvalt võimsamad ja kiiremad ning loomulikult on neil ka vehklemistehnika kõvasti parem kui nooremate vanuseklassi vehklejatel. Selle vanuseklassi alagrupiringi läbisin samuti kahe kaotuse ja nelja võiduga ning põhitabelisse sain 34 vehkleja konkurentsis 9. asetuse.

Play-off tabelis alistasin esmalt kaasmaalase Ilja Lutsenko seisuga 15:10 ning seejärel õnnestus võita tasavägine kohtumine Soome U20 koondisesse kuuluva Jussi Terho vastu seisuga 15:13.

Seejärel tuli mul aga alla vanduda kahele Soome U20 koondislasele järjest. Esmalt seisuga 2:7 Akseli Heinämaale ning seejärel 12:15 Ellis Saavalainenile.

Maratonturniiri tulemusena saavutasin:

U14 – 1. Koht (40 osalejat)

U17 – 4. koht (55 osalejat)

U20 – 9. koht (34 osalejat)

Tulemused:

Galerii:

This slideshow requires JavaScript.

#temaonmarkus #võidutorge #unlimitedyou

Arte Kuldkala 2018

Tallinna Arte Gügmaasium, kus ma õpin, korraldab oma õpilastele ujumisvõistlust Arte Kuldkala. 2017. aastal osalesin esimest korda sellel võistlusel ning oma suureks üllatuseks, õnnestus tol korral ka esikoht saavutada.

Sel aastal jõudis võistluspäev kätte väga ootamatult – tulin just vehklemisvõistlustelt ning kehalise kasvatuse õpetaja andis teada, et nüüd on vaja võistelda Arte Kuldkala 2018 võistlusel. Kuigi mul oli juba varasemalt selleks ajaks hoopis spordimassaaži aeg broneeritud, siis tühistasin selle ja loomulikult annan oma panuse ka koolispordi üritustele, kui selleks võimalus pakutakse.

Kahjuks on ujumine viimasel ajal seoses tiheda vehklemisgraafikuga veidi unarusse jäänud ning korralikult ujumistreeninguid teha pole saanudki. Seetõttu ma väga kõrgeid lootusi oma eelmise aasta tulemuse kordamiseks ei seadnud. Seda enam, et sel aastal selgitati võitja kahe ala, 50m krooli ja 50m selili ujumisaegade liitmisel. Selili ujumist kasutan aga põhiliselt lõdvestusujumisena, mitte aga vees kiirelt edasi liikumiseks.

Endalegi veidi ootamatult suutsin aga 50m kroolis nihutada oma rekordi alla 30 sekundi ning kahe ujumise kokkuvõttes saavutasin esikoha 0,7 sekundilise eduga järgmise ees.

Seega on minu auhinnariiulil nüüd kaks kuldkala – Arte Kuldkala 2017 ja Arte Kuldkala 2018!

 

U14 Euroopa Karikaetapp Valencias

Peale 21. jaanuaril Tallinnas peetud U14 Euroopa Karikaetapi võitu oli mul võistlustest  pea pooleteistkuune paus ning vahepeal sai keskendutud nii treeningutele kui sai endale lubatud ka väike aktiivne puhkus Prantsusmaal, kus käisin lumelauda sõitmas.

Nädalane eemalolek treeningutest ja teistmoodi kehaliselt aktiivne olemine andis mulle emotsionaalselt väga hea ja positiivse laengu, kuid eelmise nädala alguses uuesti treeningutega alustades, tundus kõik nii raske ja vaevaline. Mis seal salata – kindlasti oli oma osa ka rutiinist erineval unerežiimil – mäelt tulles ning sõpradega päevamuljeid vahetades venisid õhtud päris pikaks ning kuigi hommikuti sai kauem magada, siis tagasitulek harjumuspärasele treeningrežiimile ei olnudki nii kerge.

Peale puhkust sain Mustamäel teha kolm rühmatreeningut ning kaks individuaaltreeningut oma vehklemistreenerite Jüri ja Juhaniga. Samuti osalesin päev enne ärasõitu iganädalasel treeningvõistlusel – Neljapäevakute Karikasarja XXV etapil, kus sain aimu oma hetkeseisust ning tugevatest ja nõrkadest kohtadest.

Reedel Valenciasse jõudes vaatatasime üle võistluspaiga ning jalutasime ka veidi linnas – väljas oli ikkagi 23 kraadi sooja ja ilm ilus päikesepaisteline.

Võistluspäeva hommikul pidime saalis olema juba 07:30 hommikul, mis tähendas, et hotelli hommikusööki me ei jõudnud ära oodata, vaid pidime hotellitoas ise endale süüa tegema.

Võistluspaik oli U14 vanuseklassi võistluste kohta väga suur ja uhke. Tavaliselt nii noorte vehklejate võistlused toimuvad tunduvalt tagasihoidlikumates saalides. Ka osalejaid oli kohale tulnud päris palju – 75 noormeest. Lisaks kohalikele vehklejatele osales võistlusel veel poolakas, sakslane ja venelane ning eestlasena siis mina.

Turniiri süsteem nägi ette, et vehelda tuleb kaks alagrupiringi, millele järgneb play-off tabel. Esimeses alagrupiringis sain kõik võidud (5) ning olin paremusjärjestuses neljas vehkleja. Teises alagrupiringis alistasin samuti kõik oma vastased (6) ning tõusin paremusjärjestuses esimesele positsioonile.

Peale teist alagrupiringi tuli mul saalis oodata tervelt 2 tundi, et uuesti rajale saada. Mõneti õnneks, mõneti kahjuks oli aga mu üleolek esimesest kahest vastasest nii suur, et võitsin nad vastavalt 15:0 ja 15:2. Hea oli see selles osas, et sain peale pikka pausi ennast jälle lahti vehelda, kuid kahjuks kannatas kahe esimese matšiga veidi minu keskendumine, sest esimestes matšides sain ma torkeid ka sellistes situatsioonides, kus ma tegelikult eksisin ja poleks pidanud punkti saama. See andis aga kohe tunda kolmandas kohtumises, kus vastane istus ilusti kaitses ja suurt midagi ei teinud. Ma küll otseselt ei teinud midagi valesti aga ega ma ka midagi hästi ei teinud – pea minut oli juba veheldud ja torget polnud meist kumbki sooritanud ja seega oli õhus variant, et kohtunik annab passiivsuse. Läksin veidi kiirustades torkesse ja sain karistada. Järgmise fraasi mängisin juba ilusti välja ja läksin ka kenasti torkesse, kuid ümber pöörates ei näinud ma tablool enda tuld põlemas… Aparaat siiski ei fikseerinud torget ning kuna mul oli juba otsa jooksmise eest kollane kaart all, siis järgnes karistustorge.

0:2 kaotusseisus vastase vastu, kes istub kindlalt kaitses ja sealt välja ei tule, ei ole kindlasti kõige meeldivam olla, kuid hakkasin tema kaitselt tasapisi torge torke haaval lahti harutama. Kannatlikkus tasus ennast ära ning mõne aja pärast olin 4:2 ees ning otsustasin rohkem mitte rünnata. Kuna ka vastane ei soovinud mind esialgu rünnata, siis pani kohtunik viimase minuti ja loosis prioriteedi, mis läks vastasele (see tähendab, et kui normaal aeg oleks lõppenud viigiga, siis võitnuks tema). Viimase minuti jooksul hakkas ta muidugi mind ründama, kuid kohe oli näha, et rünnakus ei tunne ta ennast kõige kindlamini ning lõpuks võtsin suhteliselt kindla 8:3 võidu.

Väärt kogemuse võrra jälle rikkam.

Kuigi veerandfinaal lõppes minu napi 15:14 võiduga, siis selles matšis tundsin ennast suhteliselt kindlana ning mul ei tekkinud kordagi kahtlust, et võiksin selle kohtumise kaotada. Matš lõppes 14:13 seisult üheaegse torkega.

Poolfinaal oli aga seevastu väga närvesööv – terve kohtumine kulges nii, et mina lähen torke või paariga ette ning vastane siis jällegi viigistab. Kuidas ma ka ei proovinud, siis ei õnnestunud suuremat vahet sisse teha ja seda hoida. Seisult 10:10 lõppes normaalaeg ning loositi prioriteet, mis läks vastasele. Otsustava torke sooritamisel olin aga veidi täpsem kui vastane (ka tema tegi juba oma võidukarje, kuid tema tuli siiski ei põlenud) ning liikusin raske võiduga finaali.

Finaalkohtumine algas tasavägiselt, kuid matši keskosas õnnestus mul sisse vehelda 12:6 eduseis. Võib olla uinutas mind liiga kergelt saavutatud eduseis või oli põhjus milleski muus (väsimus?) aga igatahes kippus kohtumise lõpp vägisi käest ära minema. Lõpuks õnnestus finaali võit vormistada seisuga 14:12, kuid see ei ole kindlasti see tulemus, mis oleks võinud olla. Mõtlemisainet nii mulle kui ka minu treeneritele.

Seega saavutasin juba kolmanda U14 Euroopa Karikaetapi võidu sel hooajal!

Viimase võidu saavutamiseks tegin 11 matši viiele torkele, 6 matši play-off ringis ning kokku terve võistluse peale 133 torget. Võistluse esimesest kohtumisest kuni finaalini kulus 10 tundi!

Väsinud, õnnelik ja väärtuslike kogemuste võrra jälle rikkam.

Aitäh kõigile, kes mulle võistluse ajal kaasa elasid, pöialt hoidsid ja toetavad ning innustavaid sõnumeid saatsid!

Valencia U14 Euroopa Karikaetapi tulemused

Uudis Postimehes

This slideshow requires JavaScript.

 

 

Miks ma vehklen punase maskiga?

Mäng oli see siis ja mäng on see siiani. Ainult panused on teised
Usun ka sellesse, et iga ühest võib saada see, kes ta soovib olla – tuleb ainult piisavalt aega ja energiat sellesse pühendada. Eeskujud aitavad sihte seada ja sihte hoida ning aeg ajalt on tore meenutada, kuidas kõik alguse sai ning kui palju vahepeal on muutunud, kuid ometigi on midagi jäänud ka samaks – mask on mul juba algusest peale olnud punast värvi

It all started as a game and it’s still a game for me. Only the bets are higher
I also believe that one can get what he wants to be – you only need enough time and energy to devote to it. The role models help us to set goals and keep track of it. It’s always nice to remember how it all started and how much has changed in the meantime, but still something remains the same – the mask has been red from the beginning .