Moodsa viievõistlusega alustasin peale oma esimest Põhjamaade meistritiitlit (U12 vanuseklassis) 2014ndal aastal.
Ala juurde suunasid mind vanemad, kes nägid, et vehklemistreeningutest jääb mul veel aega ja energiat üle ning nii noore sportlase vehklemiskoormuse tõstmist ei pidanud nad parimaks lahenduseks. Kuigi vehklemistulemusi silmas pidades oleks see mulle kiiremini paremaid tulemusi toonud, siis tagantjärgi on nad mulle selgitanud, et ei soovinudki vehklemises liiga kiirelt kõrgeid tulemusi. Põhjamaade meistritiitel oli neile selles mõttes häirekellaks, mis juhtis tähelepanu asjaolule, et ehk tulevad esimesed võidud liiga kiirelt ja kergelt. Nad soovisidki, et õpiksin pingutama ja võitlema ka nende vastu, kes on juba tehniliselt minust paremad ning kelle erialaste treeningtundide maht ületas tunduvalt minu vehklemistreeningute mahtu.
Alguses tähendas see põhiliselt lisandunud treeninguid ujumise ja jooksmise näol ning peatselt tulid ka esimesed võistlused.

Kui vehklemises võid sa anda endast parima, siis tulemuses see ikkagi ei pruugi kajastuda – vastane võib olla sinust nii palju parem, et võidab sind vaatamata sinu suurepärasele esitusele. Jooksmise ja ujumisega on aga selles suhtes teisiti – andsid endast parima, siis suure tõenäosusega on see ka stopperilt näha. Osaledes moodsa viievõistluse treeningutel ja võistlustel annabki hoopis teistmoodi kogemuse nii treeningutel kui ka võistlustel. Põhiline võistlus käib sinu endaga ning stopper näitab halastamatu täpsusega, kas pingutasid ja andsid endast maksimumi või mitte. Loomulikult on ka võistlusrajal teised sportlased aga nemad jooksevad sinuga võidu, mitte ei takista sinu kiiret edasiliikumist. Hoopis teine kogemus kui vehklemisrajal.
Samal ajal vehklemisvõistlustel olin ma küll Eestis parimate seas, kuid kindlasti mitte parim. Ma ei lõpetanud mitte ühtegi hooaega edetabeliliidrina ega võitnud ka mitte ühtegi individuaalset Eesti meistritiitlit. Aga see polnud ka eesmärgiks.
Tänaseks päevaks olen ma küll moodsa viievõistluse treeningutega juba lõpparve teinud, kuid ma siiani hindan väga kõrgelt kogu seda kogemust, mis ma nendest treeningutest ja võistlustelt sain.
Samas olen ma ju otsapidi ikkagi veel ka viievõistlusega, õigemini viievõistlejatega seotud, sest nädalas paar vehklemistreeningut teeme nendega koos. Elan neile kaasa kogu südamest ja hoian alati pöialt kui nad kuskil võistlemas on.