Laupäeval, 19. mail Sõle spordikeskuses toimunud Eesti U14 vanuseklassi Eesti meistrivõistlustel asusid Eesti mesitritiitli nimel heitlusse 39 noormeest.
Enesetunne oli hommikul hea ning alagrupi esimeste kohtumistega sain kinnitust, et ka vehklemisrajal asjad sujuvad – viiel vastasel õnnestus mulle kambapeale sooritada kokku vaid 4 torget.
Samas teadsin, et alagrupi edust ei tohi lasta ennast uinutada ning teises ringis tuleb hoida samasugust keskendumist igas kohtumises.
Esimese ringi vastase, Artur Borovikiga kohtusin võistlusrajal esimest korda. Teadsin, et tegemist on väiksema kogemustepagasiga vehklejaga, kuid sellele vaatamata tahtsin näidata head vehklemist – seda nii oma järgmisi matše silmas pidades kui ka austusest vastase vastu. Kui mõnikord olen võtnud matše alguses liiga kergelt, siis hiljem, järgmiste vastastega on mul olnud keeruline tagasi õigesse rütmi saada. Seega proovisin anda endast tol hetkel parimat ning see andis tulemusena 15:2 võidu ning pääsu järgmisse ringi.
Teine vastane oli juba kasvult suurem ja veidi kogenum kui minu esimene vastane – Ott Allik Tartu Kalevist. Seega oli oodata, et ega ühtegi torget mulle kergelt ei anta. Matš oligi juba tunduvalt võitluslikum, kuid siiski suutsin oma paremuse välja vehelda seisuga 15:8.
Veerandfinaalis tuli mulle vastu Daniel Ait vehklemisklubist SBSK Draakon, kes eelnevalt oli võitnud mu klubikaaslast Jan Joonast. Danieliga olin ma juba varasemalt mitmeid kordi vehelnud nii alagrupiringis, play-off tabelis kui ka võistkonnavõistlustel. Seega oli mul mingi ettekujutus olemas, mida rajal tegema pean. Suures plaanis minu esialgne plaan toimis ning 15:9 võiduga liikusin edasi poolfinaali.
Poolfinaalis kohtusin järjekordse Tartu Kalevi vehkleja, Ivan Kleštšiniga. Kuigi ka temaga olin ma mõned korrad varasemalt kohtunud, siis need korrad olid nii kaua aega tagasi, et nii tema kui ka minu vehklemine on vahepeal ikka tunduvalt muutunud. Nii nagu ikka, alustasin torge torge haaval oma ülesande lahendamist ning lõpptulemusena andis see mulle 15:8 võidu ning koha finaalis.
Finaalis kohtusin juba vana hea tuttavaga vehklemisrajalt – Erik Tobiasega oleme aastate jooksul palju kohtunud ning tegemist on kahtlemata väga hea vehklejaga, kes ka Eesti reitingus asub teisel positsioonil. Kuna viimati kohtusin temaga isegi kaks päeva varem Neljapäevakute Karikasarja XXXV etapi poolfinaalis ning siis tuli mul tunnistada tema 14:15 paremust, siis teadsin, et ees ootab korralik võitlus. Rajale läksin väga keskendunult ning teadsin täpselt, kuidas ma alustama pean. Võib öelda, et plaan toimis ning kohe alguses sain suhteliselt kiire 5:1 eduseisu. Teadsin, et kui annan Erikule võimaluse, siis ta kindlasti kasutab võimalust ning võib kohtumisse pöörde tuua. Seetõttu proovisin vehelda nii targalt ja distsiplineeritult kui võimalik. Tasuks 15:8 finaalivõit ja minu esimene individuaalne Eesti meistritiitel!
Tegelikult ega ma kohe ei mõelnudki, et see mul esimene oli aga kui õnnitlejate seast keegi küsis, et mitmes see mulle juba on, siis alles hakkasin mõtlema selle peale. Nii nagu juba kuskil mainisin, siis kuidagi sattus jah nii, et enne õnnestus mul võita kaks Põhjamaade meistritiitlit ja alles seejärel individuaalne Eesti meistritiitel. Vehklemistreeningutega olin ma selleks ajaks juba tegelenud 7 aastat.
Kuskilt lugesin, et iga päev tuleks tähistada väikseid võite ning küll siis tulevad ka suured võidud. Laupäeval sain tähistada taaskord ühte pisikest, kuid väga tähtsat võitu.
#temaonmarkus #võidutorge 