Minult on korduvalt uuritud, et miks ma U14 vanuseklassis niipalju võistlustel osalesin ning vastus on küllaltki lihtne – ma otsisin väljakutset, uusi ja väärikaid vastaseid, mis iga saadud kogemusega aitaksid mul tõusta vehklemises uuele tasemele.
U17 vanuseklassi sisenedes algas tulemuste osas kõik väga paljulubavalt, sest juba esimesel kahel rahvusvahelisel võistlusel jäin ma mõlemal korral vaid ühe torkega poodiumilt välja. Suur õnnestumine oli nii lähedal!
No edaspidi ei saa selle ühe, otsustava torke tegemine ju keeruline olla? Kindlasti ei olegi see keeruline. Vähemalt mitte keerulisem kui mul esimestel kordadel oli. Paraku pole ma sellesse olukorda järgmistel võistlustel enam jõudnud.
Leidsin seda, mida olin otsinud – väljakutseid ning keerulisi lahendamist vajavaid vastaseid vehklemisrajal on olnud igal võistlusel. Pean tunnistama, et see mida ma leidsin, tegi mind alguses murelikuks ja ebakindlaks. Kuid tänaseks olen juba aru saamas, et tegelikult seda ma soovisingi ja seda ma ka vajan. Ainult tugevas ja väljakutset esitavas konkurentsis on mul võimalik kasvada ja areneda uutele tasemetele. Head meelt valmistab ka tugev kodune konkurents, mis innustab igapäevaselt pingutama ja ennast arendama. Koondisekaaslastega oleme kogenud palju positiivseid emotsioone just võistkonnavõistlustelt.
Nii nagu Nikolai Novosjolov kunagi ühes intervius mainis, siis iga lill õitseb omal ajal ning samamoodi tean seda, et lilled ei saagi koguaeg õitseda. Vahepeal on vaja ka aega puhkuseks ja arenemiseks, et siis jälle uuesti õitsele lüüa.
Poolas, Torunis peetud U17 Maailmameistrivõistlustega lõppes ka selle vanuseklassi hooag ning sellega seoses oleks hea vaadata korraks tagasi, et mis läks hästi ning mida saaks tulevikku silmas pidades edaspidi paremini teha.
ETTEVALMISTUS
Ettevalmistus 2018/2019 hooajaks kulges väga hästi – sai piisavalt üldkehalist ettevalmistust, vehklemist kui ka puhkust nii kehale kui vaimule. Kuna ka hooaja esimesed vehklemisvõistlused olid hooaega tervikuna arvestades pigem õnnestunumad, siis suures plaanis hooaja eelses ettevalmistuses suuri muudatusi kavas ei ole.
Kuna vehklemishooaeg on pikk ja kurnav, eriti kui on soov edukalt ühildada nii õppimist kui ka treenimist/võistlemist, siis kindlasti proovime treeneritega välja mõelda plaani, mis annaks mulle piisavalt värskust ja teravust ka hooaja tähtsaimateks võistlusteks – nii EM-iks kui ka MM-iks.
VÕISTLEMINE
Sel hooajal tegin 19 starti ning loomulikult oli nii õnnestumisi kui ka altminekuid.
MIS LÄKS HÄSTI?
Euroopa karikaetappidest (ECC) võtsin sel hooajal osa kuuel korral: Genf, Klagenfurt, Budapest, Kopenhaagen, Bratislava ja Espoo.
Nendest võistlustest võin kindlasti rahule jääda Genfis peetud ECC etapiga, kus saavutasin 6. koha ning sain kirja ka mõned päris head võidud tugevate vastaste vastu :
32 seas võitsin Šveitsi koondislast Jonathan Fuhrimanni, kes ECC üldises edetabelis oli hooaja lõpus kõrgel neljandal kohal ning Kopenhaageni ECC etapil saavutas teise koha.
16 seas alistasin aga tugeva Itaalia koondislase Simone Mencarelli, kes ECC hooaja kokkuvõttes asus küll alles 18. positsioonil, kuid suutis teise koha välja võidelda Klagenfurti ECC etapil ning Euroopa meistrivõistlustel saavutas kolmanda koha.
Kindlasti saan õnnestunuks lugeda ka Espoo ECC etapi kaheksandat kohta ja Venemaal peetud rahvusvahelisel turniiril “Anitškovi Palee” saavutatud kuuendat kohta.
Õnnestunuks võib lugeda ka Põhjamaade meistrivõistlustel saavutatud kolmandat kohta U17 vanuseklassi arvestuses.
Loomulikult olen ma ka väga õnnelik U17 vanuseklassis võidetud Eesti meistritiitli üle!
MIS LÄKS HALVASTI?
Kui rahvusvahelises plaanis saan õnnestumiste poolel välja tuua neli võistlust, siis ebaõnnestumiste poolele kannaksin ma kolm võistlust
Bratislava ECC – vaatamata väga heale alagrupile, kus sain kirja viis võitu ja ühe kaotuse, langesin edasisest konkurentsist juba peale esimest play-off kohtumist.
Euroopa meistrivõistlused – alagrupis saadud 3 võitu ja 3 kaotust ei olnud esimese tiitlivõistluse kohta just altminek, kuid eesmärk jõuda vähemalt 64 sisse jäi täitmata ning seetõttu võib tulemuse põhjal seda võistlust kindlasti lugeda ebaõnnestumiseks.
Maailmameistrivõistlused – alagrupis sain kahe võidu kõrvale kirja neli kaotust, millest lausa 3 tulid otsustava torkega. Play-off esimeses kohtumises kaotasin tugevale sakslasele ning taaskord jäi pääs 64 parema sisse saavutamata.
Kolme ebaõnnestumist omavahel võrrelda püüdes, siis kõigi ühine joon on paraku selles, et ühestküljest ma ei vehelnud just halvasti või rumalasti, kuid sellele vaatamata ei suutnud ma võistlustel saavutada sellist tulemust, millega eeskätt ise võinuks rahule jääda.
“Precision beats power, and timing beats speed” ehk kuidas täpsusega saab vastu jõule ja õige ajastusega saad vastu kiirusele
Treeneritega selle üle arutledes, tuleb muidugi tõdeda, et lisaks trennile on vaja ka kogemusi tugevatelt turniiridelt. Ma ei ole küll kogenematu vehkleja, kuid igas järgmises vanusegrupis muutub vehklemine palju tehnilisemaks ning suureneb taktikaliste oskuste ja optimaalse psühholoogilise häälestatuse osakaal.
MIS NÜÜD EDASI?
Kuigi U17 vanuseklassi hooaeg on lõppenud, siis vehklemishooajale ma veel joont alla ei tõmba. veel on plaanis võistelda kodustel täiskasvanute Eesti meistrivõistlustel ja Tallinna lahtistel meistrivõistlustel ning Kaunases toimuval U23 Euroopa karikaetapil.
Seejärel võtan vehklemisest väikese pausi ning keskendun põhja ladumisele uueks hooajaks. Mida täpselt tegema hakkan ning milliste plaanide ja eesmärkidega uuele hooajale vastu lähen, sellest aga juba järgmises postituses.
Nii nagu juba varem mainitud, toimus MM-i eelne ettevalmistuslaager seekord Rootsis, Uppsalas.
Kohapeal võõrustas meid vehklemisklubi Uppsala Fäkting ning Sofie Larsson, kes organiseeris meile majutuse, toitlustuse, treeningud ning tegevused vabaks ajaks.
Vehklemissaal asus suures spordikompleksis, kus väga palju erinevas suuruses saale erinevate spordialade jaoks. Lisaks oli seal ka fitness keskus, kus toimusid rühmatreeningud ning komplesis oli ka väga korralik 50m basseiniga ujula ning väiksemad basseinid ja atraktsioonid lastele mängudeks või siis lihtsalt lõõgastumiseks.
Kindlasti üks sellistest kohtadest, kus võiks vabalt toimuda ka suuremad vehklemisvõistlused.
Laagris oli loomulikult palju vehklejaid Rootsist (kadettidest kuni seeniorideni) aga ka vehklejad Soomest, Leedust, Norrast ja siis muidugi ka viis sportlast ja kaks treenerit Eestist. Laagris osalenud vehklejate taset võib kindlasti pidada pigem tugevaks – noormeestest võib välja tuua Sofie Larssoni õpilase Linus Islas Flygare, kes 2014. aastal saavutas noorte Olümpial U17 vanuseklassis teise koha ning aasta hiljem tuli samas vanuseklassis ka Euroopa meistriks. Samuti oli kohal Topias Tauriainen, kes napid kuu aega tagasi saavutas Itaalias peetud U20 Euroopa meistrivõistlustel kolmanda koha. Laagris osales ka Elvira Mårtensson Ekholm, kes U20 Euroopa meistrivõistlustel saavutas neidude arvestuses samuti kolmanda koha.
Treeningud olid rasked aga huvitavad ning vahepeal ka parasjagu lõbusad nagu juuresolevalt videolt näha saab.
Laagriga jään kindlasti väga rahule, sest see andis palju juurde nii minu kehale kui ka vaimule.
Suur, suur aitäh meie võõrustajatele, kõigile sportlastele ja treeneritele, kes laagris osalesid!
Euroopa meistrivõistluste järgselt olen treeninud vastavalt plaanile 7-8 korda nädalas ning samuti olen proovinud koolis asjad korras hoida, sest seoses MM-iga ja selleks ettevalmistumisega tuleb siiski ka mõned päevad koolist puududa ning kõige parem on ju minna võistlema ja laagrisse nii, et ei pea kooli ja õppimise pärast muretsema ning saad sel hetkel keskenduda ainult vehklemisele.
Ettevalmistusplaan nägi ette ka kontrollvõistlust Soomes 16.-17. märtsil, mil seal toimusid Junioreiden Suurkisat. Osalesin seal kolmel võistlusel U15; U17 ja U20.
Saime treeneritega olulist infot, et mis on hetkel hästi ja millele võiks nii tehnilise kui ka taktikalise poole pealt tähelepanu pöörata.
U15 vanuseklassis saavutasin esikoha
Suures plaanis on sportlik vorm päris hea ning ka tehnilise poole pealt on asjad enam vähem nii nagu nad hetkel olla võiksid. Samas näitas võistlusolukord, et taktikalise poole pealt oleks vaja mõningad asjad läbi mõelda, sest iga kord ei saa treener kõike ette öelda ning kiiresti muutuvates situatsioonides peab ka endal pea korralikult töötama.
U17 vanuseklassis saavutasin koondisekaaslase järel teise koha
Täna on MM-ini veel kolm ja pool nädalat. Sellest esimese nädala treenime kodus, seejärel oleme pea nädala Rootsis laagris, kus kohal kohalikud U17; U20 ja seeniorid ning laagrisse on tulemas ka soomlased. Lisaks siis veel ka meie U17 ja U20 meesvehklejad.
Tagasi tulles saan veel nädalajagu kodus treenida ja vormi lihvida.
Aga enne kõike seda ei tohi ma unustada, et koolis on lähenemas loovtöö esitamise tähtaeg 🙂
Jagan siia ka galeriid Soomes toimunud võistlusest:
13.-17. veebruarini tegime Eesti U17 koondistega EM ettevalmistuslaagri Haapsalus. Kohal oli väga korralik hulk heal tasemel sparringut. Vehklejaid oli nii Eestist, Lätist, Leedust, Soomest kui ka Norrast. Lisaks noortele tegi laagri kaasa ka Eesti meestekoondis eesotsas Nikolai Novosjoloviga. Oli väga hea tunne teha trenni nii kogenud sportlastega.
Nüüd on veel jäänud mõned päevad teha trenni Tallinnas ja juba 21. veebruaril lendame koondisega Itaaliasse, kus 24. veebruaril on meil kavas individuaalturniir ja 26. veebruaril asume vehklemisrajale võistkonnaga.
#temaonmarkus #võidutorge 