Vehklemine

Kuigi vehklemistrenni sattusin tänu oma vanematele, kes on vehklemistreenerid, siis otsus vehklemisega tõsiselt tegelema hakata on puhtalt minu enda otsus. Tegelikult mu vanemad siiani innustavad mind proovima ja tegelema ka teiste spordialadega peale vehklemise, ning ma olen neile selle eest väga tänulik, sest igat kogemust mõnelt teiselt alalt saab ära kasutada seal, kus on praegu minu kirg – vehklemisrajal.

Epeevehklemine on kahevõitlusala, kus tuleb oma vastast torgata epeetera otsas oleva lülitiga kiiremini ja täpsemalt kui tema sind torgata suudab. Mängus on palju erinevaid nüansse, millest sõltub tulemus – mina, minu vastane, minu varustus, mis peab laitmatult töötama ning ka kohtunik, kes jälgib rajal toimuvat ning teeb otsuseid olukordades, kus mõlemal vehklejal võib olla situatsioonist oma arusaamine.

Vast üks olulisemaid asju on aktsepteerida fakti, et tulemus  – võit või kaotus, ei ole minu kontrolli all. Kuigi vastast kontrollida vehklemisrajal on tunduvalt lihtsam kui ennast kontrolli all hoida, siis sellele vaatamata on ainult üks asi, mida saan kontrollida ainult mina – see on see, mida mina vehklemisrajal teen. Kuna vehklemine on väga emotsionaalne spordiala, siis enesekontroll igas olukorras on keerulisem, kui see alguses ehk võib tunduda. Aga Snežana toel olen ma sinnapoole teel!