Poolas, Torunis peetud U17 Maailmameistrivõistlustega lõppes ka selle vanuseklassi hooag ning sellega seoses oleks hea vaadata korraks tagasi, et mis läks hästi ning mida saaks tulevikku silmas pidades edaspidi paremini teha.
ETTEVALMISTUS
Ettevalmistus 2018/2019 hooajaks kulges väga hästi – sai piisavalt üldkehalist ettevalmistust, vehklemist kui ka puhkust nii kehale kui vaimule. Kuna ka hooaja esimesed vehklemisvõistlused olid hooaega tervikuna arvestades pigem õnnestunumad, siis suures plaanis hooaja eelses ettevalmistuses suuri muudatusi kavas ei ole.
Kuna vehklemishooaeg on pikk ja kurnav, eriti kui on soov edukalt ühildada nii õppimist kui ka treenimist/võistlemist, siis kindlasti proovime treeneritega välja mõelda plaani, mis annaks mulle piisavalt värskust ja teravust ka hooaja tähtsaimateks võistlusteks – nii EM-iks kui ka MM-iks.
VÕISTLEMINE
Sel hooajal tegin 19 starti ning loomulikult oli nii õnnestumisi kui ka altminekuid.
MIS LÄKS HÄSTI?
Euroopa karikaetappidest (ECC) võtsin sel hooajal osa kuuel korral: Genf, Klagenfurt, Budapest, Kopenhaagen, Bratislava ja Espoo.
Nendest võistlustest võin kindlasti rahule jääda Genfis peetud ECC etapiga, kus saavutasin 6. koha ning sain kirja ka mõned päris head võidud tugevate vastaste vastu :
- 32 seas võitsin Šveitsi koondislast Jonathan Fuhrimanni, kes ECC üldises edetabelis oli hooaja lõpus kõrgel neljandal kohal ning Kopenhaageni ECC etapil saavutas teise koha.
- 16 seas alistasin aga tugeva Itaalia koondislase Simone Mencarelli, kes ECC hooaja kokkuvõttes asus küll alles 18. positsioonil, kuid suutis teise koha välja võidelda Klagenfurti ECC etapil ning Euroopa meistrivõistlustel saavutas kolmanda koha.
Kindlasti saan õnnestunuks lugeda ka Espoo ECC etapi kaheksandat kohta ja Venemaal peetud rahvusvahelisel turniiril “Anitškovi Palee” saavutatud kuuendat kohta.
Õnnestunuks võib lugeda ka Põhjamaade meistrivõistlustel saavutatud kolmandat kohta U17 vanuseklassi arvestuses.
Loomulikult olen ma ka väga õnnelik U17 vanuseklassis võidetud Eesti meistritiitli üle!
MIS LÄKS HALVASTI?
Kui rahvusvahelises plaanis saan õnnestumiste poolel välja tuua neli võistlust, siis ebaõnnestumiste poolele kannaksin ma kolm võistlust
- Bratislava ECC – vaatamata väga heale alagrupile, kus sain kirja viis võitu ja ühe kaotuse, langesin edasisest konkurentsist juba peale esimest play-off kohtumist.
- Euroopa meistrivõistlused – alagrupis saadud 3 võitu ja 3 kaotust ei olnud esimese tiitlivõistluse kohta just altminek, kuid eesmärk jõuda vähemalt 64 sisse jäi täitmata ning seetõttu võib tulemuse põhjal seda võistlust kindlasti lugeda ebaõnnestumiseks.
- Maailmameistrivõistlused – alagrupis sain kahe võidu kõrvale kirja neli kaotust, millest lausa 3 tulid otsustava torkega. Play-off esimeses kohtumises kaotasin tugevale sakslasele ning taaskord jäi pääs 64 parema sisse saavutamata.
Kolme ebaõnnestumist omavahel võrrelda püüdes, siis kõigi ühine joon on paraku selles, et ühestküljest ma ei vehelnud just halvasti või rumalasti, kuid sellele vaatamata ei suutnud ma võistlustel saavutada sellist tulemust, millega eeskätt ise võinuks rahule jääda.
“Precision beats power, and timing beats speed” ehk kuidas täpsusega saab vastu jõule ja õige ajastusega saad vastu kiirusele
Treeneritega selle üle arutledes, tuleb muidugi tõdeda, et lisaks trennile on vaja ka kogemusi tugevatelt turniiridelt. Ma ei ole küll kogenematu vehkleja, kuid igas järgmises vanusegrupis muutub vehklemine palju tehnilisemaks ning suureneb taktikaliste oskuste ja optimaalse psühholoogilise häälestatuse osakaal.
MIS NÜÜD EDASI?
Kuigi U17 vanuseklassi hooaeg on lõppenud, siis vehklemishooajale ma veel joont alla ei tõmba. veel on plaanis võistelda kodustel täiskasvanute Eesti meistrivõistlustel ja Tallinna lahtistel meistrivõistlustel ning Kaunases toimuval U23 Euroopa karikaetapil.
Seejärel võtan vehklemisest väikese pausi ning keskendun põhja ladumisele uueks hooajaks. Mida täpselt tegema hakkan ning milliste plaanide ja eesmärkidega uuele hooajale vastu lähen, sellest aga juba järgmises postituses.
#temaonmarkus #võidutorge 