Minult on korduvalt uuritud, et miks ma U14 vanuseklassis niipalju võistlustel osalesin ning vastus on küllaltki lihtne – ma otsisin väljakutset, uusi ja väärikaid vastaseid, mis iga saadud kogemusega aitaksid mul tõusta vehklemises uuele tasemele.
U17 vanuseklassi sisenedes algas tulemuste osas kõik väga paljulubavalt, sest juba esimesel kahel rahvusvahelisel võistlusel jäin ma mõlemal korral vaid ühe torkega poodiumilt välja. Suur õnnestumine oli nii lähedal!
No edaspidi ei saa selle ühe, otsustava torke tegemine ju keeruline olla? Kindlasti ei olegi see keeruline. Vähemalt mitte keerulisem kui mul esimestel kordadel oli. Paraku pole ma sellesse olukorda järgmistel võistlustel enam jõudnud.
Leidsin seda, mida olin otsinud – väljakutseid ning keerulisi lahendamist vajavaid vastaseid vehklemisrajal on olnud igal võistlusel. Pean tunnistama, et see mida ma leidsin, tegi mind alguses murelikuks ja ebakindlaks. Kuid tänaseks olen juba aru saamas, et tegelikult seda ma soovisingi ja seda ma ka vajan. Ainult tugevas ja väljakutset esitavas konkurentsis on mul võimalik kasvada ja areneda uutele tasemetele. Head meelt valmistab ka tugev kodune konkurents, mis innustab igapäevaselt pingutama ja ennast arendama. Koondisekaaslastega oleme kogenud palju positiivseid emotsioone just võistkonnavõistlustelt.
Nii nagu Nikolai Novosjolov kunagi ühes intervius mainis, siis iga lill õitseb omal ajal ning samamoodi tean seda, et lilled ei saagi koguaeg õitseda. Vahepeal on vaja ka aega puhkuseks ja arenemiseks, et siis jälle uuesti õitsele lüüa.
#temaonmarkus #võidutorge 