U14 Euroopa Karikaetapp Valencias

Peale 21. jaanuaril Tallinnas peetud U14 Euroopa Karikaetapi võitu oli mul võistlustest  pea pooleteistkuune paus ning vahepeal sai keskendutud nii treeningutele kui sai endale lubatud ka väike aktiivne puhkus Prantsusmaal, kus käisin lumelauda sõitmas.

Nädalane eemalolek treeningutest ja teistmoodi kehaliselt aktiivne olemine andis mulle emotsionaalselt väga hea ja positiivse laengu, kuid eelmise nädala alguses uuesti treeningutega alustades, tundus kõik nii raske ja vaevaline. Mis seal salata – kindlasti oli oma osa ka rutiinist erineval unerežiimil – mäelt tulles ning sõpradega päevamuljeid vahetades venisid õhtud päris pikaks ning kuigi hommikuti sai kauem magada, siis tagasitulek harjumuspärasele treeningrežiimile ei olnudki nii kerge.

Peale puhkust sain Mustamäel teha kolm rühmatreeningut ning kaks individuaaltreeningut oma vehklemistreenerite Jüri ja Juhaniga. Samuti osalesin päev enne ärasõitu iganädalasel treeningvõistlusel – Neljapäevakute Karikasarja XXV etapil, kus sain aimu oma hetkeseisust ning tugevatest ja nõrkadest kohtadest.

Reedel Valenciasse jõudes vaatatasime üle võistluspaiga ning jalutasime ka veidi linnas – väljas oli ikkagi 23 kraadi sooja ja ilm ilus päikesepaisteline.

Võistluspäeva hommikul pidime saalis olema juba 07:30 hommikul, mis tähendas, et hotelli hommikusööki me ei jõudnud ära oodata, vaid pidime hotellitoas ise endale süüa tegema.

Võistluspaik oli U14 vanuseklassi võistluste kohta väga suur ja uhke. Tavaliselt nii noorte vehklejate võistlused toimuvad tunduvalt tagasihoidlikumates saalides. Ka osalejaid oli kohale tulnud päris palju – 75 noormeest. Lisaks kohalikele vehklejatele osales võistlusel veel poolakas, sakslane ja venelane ning eestlasena siis mina.

Turniiri süsteem nägi ette, et vehelda tuleb kaks alagrupiringi, millele järgneb play-off tabel. Esimeses alagrupiringis sain kõik võidud (5) ning olin paremusjärjestuses neljas vehkleja. Teises alagrupiringis alistasin samuti kõik oma vastased (6) ning tõusin paremusjärjestuses esimesele positsioonile.

Peale teist alagrupiringi tuli mul saalis oodata tervelt 2 tundi, et uuesti rajale saada. Mõneti õnneks, mõneti kahjuks oli aga mu üleolek esimesest kahest vastasest nii suur, et võitsin nad vastavalt 15:0 ja 15:2. Hea oli see selles osas, et sain peale pikka pausi ennast jälle lahti vehelda, kuid kahjuks kannatas kahe esimese matšiga veidi minu keskendumine, sest esimestes matšides sain ma torkeid ka sellistes situatsioonides, kus ma tegelikult eksisin ja poleks pidanud punkti saama. See andis aga kohe tunda kolmandas kohtumises, kus vastane istus ilusti kaitses ja suurt midagi ei teinud. Ma küll otseselt ei teinud midagi valesti aga ega ma ka midagi hästi ei teinud – pea minut oli juba veheldud ja torget polnud meist kumbki sooritanud ja seega oli õhus variant, et kohtunik annab passiivsuse. Läksin veidi kiirustades torkesse ja sain karistada. Järgmise fraasi mängisin juba ilusti välja ja läksin ka kenasti torkesse, kuid ümber pöörates ei näinud ma tablool enda tuld põlemas… Aparaat siiski ei fikseerinud torget ning kuna mul oli juba otsa jooksmise eest kollane kaart all, siis järgnes karistustorge.

0:2 kaotusseisus vastase vastu, kes istub kindlalt kaitses ja sealt välja ei tule, ei ole kindlasti kõige meeldivam olla, kuid hakkasin tema kaitselt tasapisi torge torke haaval lahti harutama. Kannatlikkus tasus ennast ära ning mõne aja pärast olin 4:2 ees ning otsustasin rohkem mitte rünnata. Kuna ka vastane ei soovinud mind esialgu rünnata, siis pani kohtunik viimase minuti ja loosis prioriteedi, mis läks vastasele (see tähendab, et kui normaal aeg oleks lõppenud viigiga, siis võitnuks tema). Viimase minuti jooksul hakkas ta muidugi mind ründama, kuid kohe oli näha, et rünnakus ei tunne ta ennast kõige kindlamini ning lõpuks võtsin suhteliselt kindla 8:3 võidu.

Väärt kogemuse võrra jälle rikkam.

Kuigi veerandfinaal lõppes minu napi 15:14 võiduga, siis selles matšis tundsin ennast suhteliselt kindlana ning mul ei tekkinud kordagi kahtlust, et võiksin selle kohtumise kaotada. Matš lõppes 14:13 seisult üheaegse torkega.

Poolfinaal oli aga seevastu väga närvesööv – terve kohtumine kulges nii, et mina lähen torke või paariga ette ning vastane siis jällegi viigistab. Kuidas ma ka ei proovinud, siis ei õnnestunud suuremat vahet sisse teha ja seda hoida. Seisult 10:10 lõppes normaalaeg ning loositi prioriteet, mis läks vastasele. Otsustava torke sooritamisel olin aga veidi täpsem kui vastane (ka tema tegi juba oma võidukarje, kuid tema tuli siiski ei põlenud) ning liikusin raske võiduga finaali.

Finaalkohtumine algas tasavägiselt, kuid matši keskosas õnnestus mul sisse vehelda 12:6 eduseis. Võib olla uinutas mind liiga kergelt saavutatud eduseis või oli põhjus milleski muus (väsimus?) aga igatahes kippus kohtumise lõpp vägisi käest ära minema. Lõpuks õnnestus finaali võit vormistada seisuga 14:12, kuid see ei ole kindlasti see tulemus, mis oleks võinud olla. Mõtlemisainet nii mulle kui ka minu treeneritele.

Seega saavutasin juba kolmanda U14 Euroopa Karikaetapi võidu sel hooajal!

Viimase võidu saavutamiseks tegin 11 matši viiele torkele, 6 matši play-off ringis ning kokku terve võistluse peale 133 torget. Võistluse esimesest kohtumisest kuni finaalini kulus 10 tundi!

Väsinud, õnnelik ja väärtuslike kogemuste võrra jälle rikkam.

Aitäh kõigile, kes mulle võistluse ajal kaasa elasid, pöialt hoidsid ja toetavad ning innustavaid sõnumeid saatsid!

Valencia U14 Euroopa Karikaetapi tulemused

Uudis Postimehes

This slideshow requires JavaScript.

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s